Kohe kevade käes, aga minu jaoks päevad üsna hallid ja hommikud porised isegi siis, kui päike juba sõpralikult ümbrust kuldab.  Olen terve elu kohusetundlik ja perfektionist olnud. Ka mu iseloom on üsna depressiivne, probleemid kuidagi kuhjuvad mulle peale. Oma olukorra tõsisus selgus jälle kuu algusel: aastavahetusel juba mõtlesin, et see läheb mööda või ikkagi paremaks  – mul on ikka nii, et vahel on hea ja siis halb, nagu vist igaühel – aga seekord jäigi halvaks. Olen pidevalt väsinud, masenduses. Keskendumisvõime täiesti kadunud, isegi näputöödega muudkui teen ja harudan, viimaks siis tõmbasin vardad ära ja lõngad katki – töökvaliteet siis suhteliselt nullilähedane. 

Otsekohaselt ei taha kellegiga suhelda. Ainuke tee ilmasse on selle blogi ja emaili kaudu. Muidu lülitan end maailmast välja. Olen keeletu, meeletu. Mitte-arusaatav. Ja miks mitte: ei tahagi ennast välja tulla. Olen kohutavalt haavatav, võtan iga lauset rünnakuna. Aga aeg ei muutu, aeg on halastamatu, sõnad jäädvustavad mind selliseks nagu paraegu olen. Olen jälle mina, teisesugust aega ei näe või oska ette kujutada.  Ööd unetud, raskem ongi see neetud une ootamine. Olen tegelikult väsinud ja lähengi siis voodisse, aga ei suuda mõnikord öö jooksul silmagi kinni panna. Lihtsalt oodan und kuni hommikuni ja pärast hakkan jälle õhtud ja halastav und oodama. Ei tea, kas kõik diagnoosid ongi ainult omalaadne füüsiline elamise valu,  – tunne, et on valus elada, ja siis valu vähendamiseks püüadki võimalikult vähe elada ehk end liigutada, suhelda. Ümbruskonna arvates ma peaksin end kätte võta, et endale eesmärke seadada.  Võimalikud on ainult viie tunni plaanid, unenägu, et viie aasta. 

Aga siin blogis olen enam vähem olemas, teisiti ka eksisteerin. Kommenteerida saaks küll tihedamalt, aga igal juhul on mingisugune tunnistus elu siiras kogemusest, et oskan midagi ka võõrkeeles  ennast välja anda. Täna saadsin ka Inxu üllatuspaki teele. Siis muudkui homseni!