"Kui elupuud raiuti, / lendasid elavad laastud / ja iga kild kisendas kirve all. // Seda peab unustama / iga päev uuesti."

Täna suri siis Eesti suurepärane poetess Debora Vaarandi. Tema oli minu oma ülikooliajal esimene eesti luuletaja, kelle loomingut mulle tutvustas prof. Karl Muru, kes õpetas mulle eesti keelt ning kirjandust Jyväskylä ülikoolis umbes 25 aastad tagasi. Kas tema surmal just täna on mingi eriline tähtsus? Loomulikult ta oli juba oma elu õhtupoolikul, aga väljaanne tema surmast koos kõige seda laamendamise ja märumässimise pildistamist ja kirjeldamist ajas mulle piisad silmanurgi. Vaarandit eriti ei Soomes tunda. Jah, rahvas teab küll Saaremaa valssi, aga seob selle ainult Georg Otsaga. See sama on näha ka muus teadmises Eesti elust-olust.

Loomulkult oleme ka meie saanud kuulda Soome meediast väljaanteid Tallinnas toimuvast laamendamisest ning vandalismist. Igal ühel on oma veendumus asjast. Kellele on tähtis, et kuiv seadus kehtib kuni neljapäevani ning segab turistide valbriviina muretsemist. Teistele on kahju käsitööpoodide põletamise eest. Aga millised põhjused on kõige selle vandalismi taha, seda ei rahvas tea ega ole sellest tavaliselt huvitatudgi.

Loomulikult iga üks kusjuures ka mina mõistame toiminud vandalismi hukka. Minu arvates mingi samba ära viimine pole märutsemise põhjus vaid see on katalüütiks rahutustele. Rahutusi on juba palju varem olnud alates Eesti ajalt kuni siiamaani. Mitte vähim Nõugogude okkupatsiooni ajal. Aasta tagasi tegutseti Lihulas. Peeter Ojat siteeritakse Postimehes:  "Ma ei tõmbaks paralleele kõigi venelaste vahel, et kõik on sellised. Seda mitte mingil juhul. Vaatamata sellele, kas ta oskab eesti keelt või mitte. Et kui oskab, siis on tubli ja kui ei oska, siis on ei. Asi ei ole isegi selles. Asi on eelkõige inimeses. Asi ei ole ei rahvuses, usutunnistuses, nahavärvis ega ka soos, asi on inimeses." 

Seda tarka arvamust ma jagan temaga: Asi on eelkõige inimises, nii hea kui halvaga. Et minu ehkki oma viletsa keeleoskuse tõtu ei valesti mõistetakse, siis ülen veel, et avaldan igaühele kaastunnet selle vandalismi ees.

"Minna peatumata,/ minna ruttamata,/ tões ja vaimus nagu palveränd./ Sest et veelgi nõidumast ei lakka /mulla, vee ja tule kokkumäng."

*****

Tunnen lohduttomuutta ja voimattomuutta seuratessani Tallinnan ja koko Viron mellakoita ja ennen kaikkea vandalismia. Yksittäisen patsaan siirtäminen ei ole näiden tapahtumien syy, ei edes sen olemassaolo.  Kysymys on ennen kaikkea vastakkainasettelusta, joka on kaikilla yhteiskunnan alueilla jatkunut jo pitkään. Neuvostoliiton miehityksen karkoittamiset ja väestön pakkosiirrot ovat vereslihalla olevan sielun muistissa, vaikka kehityksen ja tulevaisuuden takia ne on haluttu – ei niinkään unohtaa kuin ohittaa. Suvaitsevaisuus ei ole ihmisen vahvimpia puolia missään kulttuureissa. Ja ihmisestä tässä on kysymys: olemassaolosta, elämästä.