Olen tyhjä, avuton, riittämätön. Pyöritän ja pyörin. En osaa pysähtyä, vaikka en olekaan liikkeellä. Uimavesi oli lämmin, hyväilevä, lohdullinen kuin syli. Kuinka kauan voi murtua ennen kuin katkeaa?
 
 
Katsot peiliin. Pitkään.
Mikä olisi muuttunut?
Ja olisiko pitänyt?

Ehkä silmien pohjalla jotain vapisevaa
ehkä huulien kaari
vavahtavampi.

Eihän se vielä kerro
että elämä hipaisi läheltä
että kosketus
oli niin todellinen –

että silmät kysyvät
onko vielä lupa nauraa

että jalat kysyvät
saako juosta
kukkivalla nummella

että onko oikein iloita
kaiken sen jälkeen

että jokin huutaa –
aurinko, älä laske
toivo, älä katoa,
elämä - pidä minusta kiinni.

Maaria Leinonen
 
Surmast räägimine on võimatu. Enesetapp on veel midagi üle selle. Mehed ei ole sugugi tugevad kui kaljud, ikkagi ümbruskond sellise usuga ju elab. Soomes õnnestub nii palju kui neli inimiest iga päev oma käega ilmast lahkuda. Jah, see on küll väljapääs, aga omastele ja perele arusaamatu, kannatamatu, süüdistav. Tean et olen kõrgharitusega inimene aga mis teha? 
 
Ikkagi naisterahvas, tänaste tervitustega loositakse väike lõngapakk, igal juhul.
Sest nagu onu-Jüri vanaisa ütles "Oleme rõõmsad veel selle tunni..."
1x1.gif