<?xml:namespace prefix = o ns = "urn:schemas-microsoft-com:office:office" />

Täna on Eesti iseseisvuspäv. Sellepärast proovin natuke pikemalt oma mõtest eesti keeles kirjutada. Missiis, et keeleoskus on mul keskmine (sellest on mul ka tunnistus olemas!). Sõnavaru on napilt (passiivselt küll hiiglaselt). Keelt oleks vaja rohkem praktiliselt kasutama. Kirjutamine ongi erioskus, see on raskem ja arvutiga eriti.

Eestist üldse ja eriti selle lähimineviku ajaloost teatakse Soomes väga vähe. Tegelikult on väga kurb, et soome keelde ei  Eesti lähimineviku ajalugu ole tõlgitud, võib olla mitte üldse. Õeldakse, et Soomes ei ole eesti kirjanduse lugejaid. Minu arvates oleks küll, kui oleks mida lugeda. Midagi muud ka kui ainult Krossit või Kaplinskit või kaasaegse kirjandust, mis on igal pool sarnane.

Paar-kolm aastat tagasi meie eestist sõber, endine juustumeister Jüri, kes on juba pensionil, räägis meile lugusid oma abikaasa ja ämma Siberielust. Olen neid ka varem kuulnud, aga seekord sain rohkem aru, sest olin juba äsja lugenud koolilaste kogutud Siberilood ja Silliksaare mälestused. Võru raamatupoest ostsin Ronald Rüütli Atarma ja Arnold Õuna dokumentaarse romaani Metsõun. Algustasin Atarmaga ja olen sellega väga rahul. Hiljem olen lugenud ka kibedamaid kirjeldusi.

Meie omast raamatukogust leidsin ainult Mart Laari juba 13 aastat tagasi ilmunud raamatu "Unohdettu sota", mis jutustab metsavennadest. Aga rohkem õppisin Käärmanni raamatudest. Internetis olen küll ikka tihti külastanud. Näideks Okupatsioonide Muuseumi kodulehekülg on vägä hea ja põnev! Seal on ka väga kasulike linke olemas teistele lehtele. Terveid raamatuid on seal voimalik lugeda. Aga kõik on eesti keeles ehk inglise keeles, soome keeles mitte midagi et keskmine soome kodanik saaks aru.

On suur häbi, et Soomes küll kirjutatakse soomepoisidest või ERNAst või soome meestest Eesti vabadussõjas aga mitte midagi Eesti okupatsiooniajast.  Rahva arvates Eestimaa on turistide Tallinn, kust tuleb soome ainult kurilased ja odav viin. Oleme ju hõimurahvad, sugulased, tublid inimeset, aga keskmiselt keegi ei tea, mis tähendab eestlaste väljasaatmine ja sundasumine. Näiteks mina küsisin kord oma töökaaslastelt, mil ajal peamiselt toimusid eestlaste küüditamised ja miks. Või mis aastapäev Eestis on täna, momentil. Või Augustis? Ja me oleme ju korralikud, kõrgharitusega, tüüpilised õpetajad, eks?  Mis häbi!

Paar sõna Ronald Rüütli mälestusraamatust "Atarma – Minu elu Siberis." Rüütel väljasaadeti 16-aastaseks Tomski oblastisse, ilma vanemateta. Ta oli üksik laps, vanemad küll arreteeriti aga saadeti kohe vanglasse ja hiljem lasti maha. Rüütel sai sellest teada alles pärast oma vabandamist. Tema elu Siberis oli väga huvitav. Noormees oli, hakkas tegelema kaluritega, sai tuttavaks mõne hantiga, veedis mitu aega kalapüügil ja õpis hoopis kaluriks. Ta suhtles ka eesti inimestega, elas eesti perekonnas, maksis oma toidu ja elamise eest (ei olnud vangitud, vaid sundasunik). Toidu jätkus ja enesetunne oli temal üldse hea. Ta jutustab raamatus oma elust väga põnevalt ja elujõuliselt, oligi ju parajast heas töövanuses. Loomulikult ridade jooksul ütleb ta oma mõteid inimsusevastusest kuritegutest  aga ta ei sõima, ainult ütleb nagu asi on. Ei saa aru, kuidas ta ei ole rohkem või üldse kibestunud.  – Rüütel elab Pärnu kandis, olen juba kolmandat aastat temaga kirjavahetuses ning külastasin teda mullu suvel. Nii, see atarma, see on hantidele omane kalapüük, mingisugune mõrd. Sain aru, et sümboolselt elu Siberis oli nagu havil atarmas.

Rüütli raamat on nagu tasapidi oleks käitud kaugel tööl: pikem teekond, pikem tööaeg, halvem töötasu. Saan aru, et tema ellujäämise põhjus on nagu ta ise kirjutab: "Inimene on omapärane: aastakümnetega ununevad rasked üleelamised, kannatused ja ebamugavused ning rohkem jääb meelde see, mis oli meeldiv ja andis häid emotsioone, andis jõu elada."

Rahvakultuur on põhimõteliselt  vanasti väga palju sarnane ning Eestis kui ka Soomes, samuti  igapäevne eluviis. Aga praegu – öeldakse, et soomlased on maailma rohkem ameeriklane rahvas. Televiisor on võtnud jumalakuju koha elutoa nurgas. Kui üldse käiakse külastamas, siis on televiisor ikka avatud ja see juhib vestlemise teemasid. Eestlased järgnevad meile küll, kahjuks, aga arvan, et olete veel konkreetilisem seotud oma maa ja rahvakultuuriga. Mälestused ja üleelamised on jäädvustatud sügavale meelde. Eesti elu oma vennakese venelasega on juba lõpus, ei ole enam, mida vastu võitleda aga mitte midagi kaaselatav ka ei ole. Mitte kuuma või külma – elu on nagu soe vesi, eks? Selles suhtes oleme me soomlased küll oma tee kaugele raiunud – oleme juba liiga kaugel McMaailma teel. Selles suhtes ei küll saa uhke olla, kahjuks.

Internetis lugesin ka MEMENTO a. 2001 välja-annet Küüditamine Eestist Venemaale.  Sissejuhatusel on kirjatud kõik juuniküüditamisega seotud dokumentid! Issand, milline asi! Olen küll sõnatu. Ei kujuta ette, millist on praegu lugeda, et kõik "Berija meetmed" oli juba kirjas, täpselt plaanitud ja käsutatud, nii, et Siberis juba teati oodada nädalat enne juuniküüditamist, et Eestist saatetakse ligi 10000 inimest välja ja  nende jaoks peab olema elu- ja töötingimused. Arvan, et on tõesti ime, et Eesti rahvas on ikka alles, et see taastas oma vabariigi. Peab olema ainukene rahvas maailmas, kes kannatas need kuriteod  ja on ikka elav rahvas olemas. Et selle loodus ja usk tulevasse oli suurem kui kibestus. Usk paremasse, usk inimisesse, ellujäämise tahe. (Jumalast ma ei räägi mitte midagi, aga arvan, et ta oli küll mõnele päästjaks. Mulle ei ole kunagi selgeks tulnud, et miks ta sellised kuriteod üldse lubab.) Ellujäämine ei oleks võimalik, kuin unustatakse minevik. Minevikku teadvustamine on tagatiseks, et okupatsiooniaja repressioonide  sugused kuriteod ei kordu. Mälestused peab säilitama elavaina, aga küll elujõu allikana. See on ikka minevik, mitte olevik. Aga minevik meid õpetab.

Mitmed vanemad tuttavad on kurvad selle eest, et nooremad ei taha nende lugusid kuulda. Teiselt küljelt saan sellest aru. Iseseisvus ei ole ainult Siberis elatud aja mäletamine või sellest räägimine. Samuti nagu Soome iseseisvus ei ole ainult nö. Talvesõja hing. Aga iseseisvuspäeva tähistamisel Soomes ka tavaliselt mäletatakse ainult veteraane, söda ja üksikuid lahinguid. Kuid ometi meie elame siin ja seal korvuti, oleme sugulasrahvad, las meie siis austada teine teist. Hingeniite praeguses kiires ja pinnalises, võib öelda tühjas maailmas ja elus ei ole kunagi liiga palju. Põhimõteliselt on inimene igas kohas, igal pool sama. Põhjus teise austamiseks on ainult sellepärast, et ta on inimene, "Inimene suure algtähega", mitte muud.